Oranž aasta: Luksemburg

Kuna meil Kristiga oli juba pikemat aega plaanis Luksemburgi minna, siis lõpuks leidsime aja ja leppisime kokku, et läheme. Ilma lubas ka ilusat, diil oli lukus. Lendasin reede õhtul Kristi juurde ja hommikul mingi kell 10 saime liikuma Eindhovenist. Luksemburgi linn jäi sirgelt sõites 2,5h kaugusele, aga me otsustasime, et vaatame tee peal, kas või kuidas on veel võimalik sinna sõita.
Sõit algas kenasti, autosid oli vähe, ilm oli mega. Jõudsime Maastrichti lähedale ja ülla-ülla, laupäeva hommikul ummik, tiksusime selles oma 30 minutit. Saime sealt lõpuks tulema ja siis järgmine sihtpunkt oli juba Belgia linn Liege. Sealt kimasime läbi, Tomtom karjus iga natukese aja tagant: "Keep to the left" ja suunas meid jälle tunnelisse. Et tegelt ei olnud see ringtee, vaid lihtsalt iga silla juures läks üks otsetee silla alt läbi, et vältida foori.
Peale Lieget otsisime mingi põhjapoolsema linna Luksemburgis, nimeks Troisvierges ja suundusime sinna. Suht kiirelt jõudsime kohale. Lootsime leida riigipiirilt vähemalt mingi sildi, kus oleks suurelt kirjas "Luxemburg", aga ei leidnud seda silti. Noh, pole hullu. See eest leidsime hoopis ühe kämpingukoha, kus saime kõvasti turismiinfot ja oma teekonda vastavalt seada. Istusime maha, mõtlesime ja võtsime suuna Viandeni suunas. Mingi alla tunnike autoga kimamist ja kohal me olimegi. Väga kena linn. Luksemburg üldse oli kena, maastik oli huvitavam, sest Holland on nagu panniga löödud, kõik ühtlaselt lame, põhimõtteliselt nagu Eesti. Aga Luksemburg, pigem meenutas Lõuna-Eestit. Mägisem ja huvitavam. Aga ok, Viandenisse jõudes oli mäe otsas loss, suur loss. Sõitsime all-linna, parkisime auto ära ja võtsime siis tõstuki mäkke. Aga see tõstuk oli hoopis vales suunas lossist. Loss jäi hoopis üle väikse kuru teisele poole. Noh, mis seal ikka, tegime väikse jalutuskäigu metsavahel, vaatasime, et seal pole ikkagi mitte mingit head vaadet ja sõitsime tõstukiga tagasi alla.
Kõht oli tühi, jõud oli raugemas, otsisime ühe söögikoha ja tellisime süüa ja õlut, seda va kohalikku ikka, õlut siis.
Kõht täis, meel oli parem. Võtsime auto ja suundusime lossi juurde. Hoopis teine asi, läbi kitsaste tänavate jõudsime lossi juurde. Läksime sisse, maksis paar euri, aga mis seal ikka, kultuur ja ajalugu vajab uurimist vahetevahel. Täitsa huvitav oli. Tegemist oli siis juba Rooma ajal ehitatud kindlusega, mis aegajalt jälle maha lammutati ja siis jälle üles ehitati. Kristi mõtles, et miks inimesed teevad seda, et lõhuvad maha ja siis jälle ehitavad täpselt samasugusena üles. Peale selle, et kogesime suurtes kogustes ajalugu ja muidu vana kultuuri, nägime me ka täiesti pesueht eestlasi...
Ok, kultuur nähtud ja topeltannus ajalugu kogetud, mõtlesime, et sellest on vähe ja võtsime suuna Beauforti poole. Jõudsime kohale, tomtom tahtis meid täitsa lossihoovi suunata, aga arvasime, et see pole ikka päris sobiv koht parkimiseks. Tuli välja, et see lossike oli juba nii ehk naa kinni, mis seal ikka, paar klõpsu jäädvustatud ja suund Luksemburg city poole. Kuna meil hotelli polnud reserveeritud ja polnud ka otseselt uurinud, et mis seal on või mis seal ei ole, siis läksime suht lampi päris kesklinna välja, parkisime auto maa alla ära ja hakkasime vaatama ja uurima, et mis ja kus ja kuidas. Tegime samal ajal kesklinnale tiiru peale. Otsisime hostelit. Leidsime kaardirakendustest ainult ühe. Võtsime suuna sinna, aga tuli välja, et see oli päris kinni pandud. Pettumus. Otsisime siis järgmise koha. Sõitsime kohale, kaks hotelli kõrvuti, üks luksulikum kui teine. Kallid ka raiped. 180 ja 100€ per tuba, jagada per nägu, siis tundus ilmselgelt soolane hind olevat.
Kuna Kristi käis neis kahes hotellis uurimas, siis ma seni üritasin otsida enamvähem kesklinnale lähedast hotelli ja leidsin mingisuguse. Lendasime peale, et uurida, et mis värk on. Tuli välja, et ka 85€ on võimalik tuba saada. Võtsime ära, sest ei viitsinud enam ringi kimada ja otsida enam. Tahtsime linna peale minna tsillima.
Tuba oli luks, aga me viskasime asjad tuppa ja lendasime kohe linna peale.
Näidati kenasti peokohad ära ja suund kesklinna. Jalutasime siis kesklinna esialgu, sest seal oli toimumas mingi Ameerika muusika festival. Jõudsime kohale, mõnus, väga tsill oli olla. Veits väss, aga mõnus. Ilm oli ikka terve päev mega olnud. 24-26 kraadi sooja. Õhtu oli ka mõnusalt soe.
Vaatasime siis viimase festivali esineja ära ja otsustasime, et kiikame korra ka siis sinna peopiirkonda, mida hotelli admin soovitas. Päris ok, huvitavad kohad olid seal. Istusime ühes kohas ka korraks, tegime ühed kohalikud õlled ja kuna vässu murdis vaikselt maha, siis otsustasime hotelli tagasi liikuda.
Ühes kohas nägime, et oh, euroviisu ju käib ja juba hinnatakse, mingi algpoolel oli hindamine, aga ei viitsinud vaadata seda. Hotelli seiklesime läbi pimeda padriku, Kristi rääkis oma seiklustest Brasiilia džunglites, aga meil ei olnud see hotelli minek nii hull ka nüüd ;)
Hotellis oli all fuajees ka üks telekas, mis näitas euroviisut, otsustasime, et vaatame selle hindamise siis lõpuni, kuigi kumbki meist ei teadnud mitte midagi sellest, ok ok, ma tegelt Oti lugu ikka teadsin, eriti hästi olin kursis venekeelse looga. Rootsi võitis, kuna lugu ei teadnud, kuulasime alguse ära ja läksime tuppa magama ära, pikk päev selja taga ikkagi.
Järgmine päev, pumm, enne kukke ja koitu, mingi pool 9 luugid lahti, Kristi veel põõnas, mõtlesin, et kasutan hotelli vannituba otstarbeliselt ära ja läksin nautisin pikka laupäeva hommikust dušši. Mõõõnuuus. Välja tulin, siis läks Kristi sama tegema, ma siis vedelesin voodis ja tapsin kanaleid. Mingi hetk sai villand sellest, panin riidesse, pakkisin asjad. Kristi sai ka endaga valmis. Võtsime suuna lõunasse, et minna kuskile hommikust sööma.
Sõitsime Bettembourgi. Pühapäev, linn oli välja surnud, nagu oleks siit üle käinud zombie apokalüps. Üksikud inimesed liikusid, mõni kohvik oli õnneks ka lahti, aga need ei tundunud väga kohvikute moodi, pigem nagu baarid, kus sees istuti ja tehti pigem napsi, kui süüa. Menüüd nad ka ei tahtnud meile kuidagi tuua. Õnneks saime neile käte ja jalgadega ja teiste abiga selgeks teha, et tahame miskit süüa. Jube keeruline. Saime juustusaia, päris hea, aga kuivaks jäi, sest mahla tellimine tundus seal üle jõu käivat. Las olla, liigume järgmisse linna parem ja võtame sealt siis juua.
Suund siis lõunasse, Dudelange oli järgmine peatus. See linn oli natuke elavam, aga üldiselt on Lääne-Euroopas linnad pühapäeviti suht väljasurnud, eriti hommikuti. Leidsime kohviku, Lubasime endale väiksed sõõmud, kes mahla, kes kohvi, aga vähemalt sai janud kustutatud. Lisaks selgus, et päris palju on Luksemburgis portugaallasi, sest Kristi sai oma brasiilia portugali keelt veits roostest puhtaks pühkida ja purssida seda :)
Kuna ilm oli mega ja me olime niiii lähedal Prantsusmaale, siis otsustasime, et käime sealt ka ikka läbi, saab linnukese kirja või nii... Mõeldud tehtud, üks pisike Põhja-Prantsusmaa linn on meie jalajälgi täis, ok, kas just täis, aga vähemalt sai need sinna jäädvustatud, koos meid sinnaviinud autorehvimustriga.
Järgmisena otsustasime, et naudiks natuke ka loodust ja kimasime Liefrange suunas. Väga kaunis ja maaililine oli seal. Selline mägedevaheline järv oli seal. Ülevalt kuulsime, et inimesed kilkavad all rannas, otsustasime rannapuhkuse ka teha ikkagi. Rannas oli päääris palju inimesi, aga see rand ei olnud päris ranna moodi rand, pigem nagu muruväljak vee ääres. Noh, oma 20 minutit päikest saime kätte, kell hakkas vaikselt õhtusse ka tiksuma ja meil veel omajagu minna ka, otustasime, et Maastrichtis teeme mingi õhtusöögilaadse asja.
Umbes 1,5h hiljem ja Holland ja Maastricht. Mõnus salatike, väike õlu ja natuke linnanautimist. Elu oli tol hetkel ikka väga mõnus, kuigi mul oli juba see ~3h autosõitu tunda andmas.
Lõpuks jõudsime Eindhovenisse tagasi, puhkasin Kristi juures ja otsustasin ikkagi koju minna, sest esmaspäevaks lubas ka ilusat ilma ja ma ei saanud seda raisku lasta minna, velo ootas...(Esmaspäev oli vaba päev, räägin hetkel siis 28. maist)
Koju jõudes olin ma roolis olnud umbes 5-6 tunni vahepeal, aga see kõik oli seda väärt, sest Luksemburg oli tegelikult väga ilus ja maastik oli Hollandi pannihorisondile väga vaheldusrikas ja huvitav. Rammestus tuli peale. Magama vajusin nagu nott...
Pilte ka...