Oranž aasta: June 2012

Tuesday, June 26, 2012

Jaanipäev...

Kuna Hollandis elab päris palju eestlasi ja siinne kogukond on suht aktiivne ka, siis korraldati siin Zeewoldes ühes talus ka Jaanipäeva üritus.
Aga enne kui ma sinna läksin, pidin hommikul lennujaamast läbi minema ja ühe kanada perekonna Hilversumi tooma. See asi korda aetud, siis sai jaanitulele minema hakata, mitte küll valge hobusega, sest mul on punane raudratsupunn. Zeewolde on Hilversumist mingi 25 minuti kaugusel. Eksida polnud võimalik, eesti lippu võis igast asendist ja igalt poolt näha. Parkisin auto ja maksin osalemistasu 15€. Hinna sees oli siis söök ja mittealkohoolne jook.
Rahvast oli omajagu, arvan, et kokku oli ikka mingi 70 inimest. Kuna kohale jõudes oli mul kõht megatühi, siis tegin kiirelt kartulisalati tiiru, väga hea kusjuures oli, täitsa eesti maitsega. Mingi hetk hakati liha grillima, siis sai veel pugitud, nagu poleks homset, aga hea oli ja kõht oli mõnusalt täis. Lisaks 2€ eest eesti õlut ostetud. Lubasin endale kaks õlut, arvestades, et nagunii pidu pidi läbi saama kell 9, siis alguses paar õlut ei tapa, lisaks on siin lubatud kerge promill, mitte et see midagi õigustaks, aga noh, vähemalt ei pea väga põdema.
Ürituse kava nägi ette siis rahvatantsu, laulmist, söömist, jutustamist, väikest viktoriini, ühesõnaga, minu arvates täitsa ok üritus. Lisaks oli väike lõke ka, mitte küünal või mingi muu miniatuurneavatud tule lahendus, mida inimesed jaanipäeval harrastavad :)
Õhtupoole tegid talupere inimesed meile väikse tuuri ka talus. Tegemist oli siis piimataluga. Neil oli 210 looma. Tundus huvitav vaadata, kuidas põllumajandus käib tänapäeval, eriti kui on olemas võrdlus umbes 20 aasta tagusest ajast.
Õhtul hiljem sai käia ka perele kuuluvas tuulegeneraatori tornis. See on neil olnud selle põllu peal 9 aastat ja kohe kohe hakkab ära tasuma investeering. Huvitav oli. Õhtul võtsin paar inimest peale ja viisin Hilversumi rongijaama. Mõnus päev oli. Lisaks ei saa mainimata jätta, et ilm oli ilus, vastupidiselt sellele, mis Eestis toimus...

Ja pühapäeval, pühapäeval. Kanada mesilased tulid Hollandisse käima. Järgmine laupäev lendame koos Eestisse, võite vastu tulla, kui tahate :)
Dagnyga läksime pühapäeval veel Antwerpenisse. Tal ühe sõbranna laps mängis klaverit mingil etendusel. Päris vahva elamus. Lahe oli vaadata, kuidas lapsed õhinal osalevad etenduses, vahel unustades mida tegema peab ja vahel lihtsalt unustades, et nad laval on :) Õhtul tegime väikse õhtusöögi ja siis tagasi. Ma küll pakkusin, et ma võin ise sõita, aga Dagny sõitis ise. Noh, õnneks ajasime terve tee juttu ja siis ei tule seda vässut peale, mis üksi kulgedes mööda pikka ja sirget teed. Õhtul tulid nad minu poole ööbima, sest nende kanada sõbrad ööbisid neil. Arvutasime, et Dagny oli suutnud üleval olla umbes 30h jutti.

Kuur

Lõkkease

Tantsivad

Sinivalged

Ikka tantsivad

Väsimatud

Talupere sai nänni

Genekas, tuulega

Carmen

Monday, June 25, 2012

Põhja linnad ja Offspring

Sai siis eelmine nädalavahetus käidud kahes Põhja-Hollandi linnas, Groningenis ja Leeuwardenis. Ütlen ausalt, et mõlemad on kenad linnad, Leeuwardenisse võib isegi teinekord minna, sest seal oli kena park kanali ääres, kus sai paate jälgida ja puha. Lisaks oli Leeuwardenis üks viltune kirikutorn. Groningen, noh, kohati huvitavad majad, siuke tüüpiline hollandi linn, oma kanalite ja kõige muuga. Samas oli aru saada, et tegemist ikkagi suurema linnaga.

Esmaspäeval käisin siis üle pika aja heal rock-kontserdil. Nimelt Amsterdamis Melkwegis esines Offspring.
Algselt pidin ühe teise eestlasega minema, aga ta jäi haigeks. Mis seal ikka, piletit raisku ka ei tahtnud lasta ja ma siiski tahtsin seda bändi näha, sest see on bänd, miks mulle meeldib vähe raskem muss.
Amsterdami jõudsin 7ks, kontsert pidi hakkama, kell 9. Enne kui Melkwegi läksin sõin kõhu korralikult ühes iiri pubis täis. Otsustasin siis minna vaatama, et mis toimub.
Astusin siis Melkwegi sisse. Suurus umbes sama, mis Tallinnas Rock Cafe. Sisuliselt sama ülesehitus, all lava ja servas rõdud. Pilgeni rahvast täis. Soojendaja mängis oma kahte viimast lugu, üks siis oli selline, ilmselt kuulsaim neil, sest seda nad mängisid viimasena. Soojendajaks siis De Heidroodsjes, hollandi punkbänd. Kes tahab, otsib ise netist juurde.

Ostsin ühe väikse õlle ja otsustasin, et kuidagi peaks ikka lähemale saama, aga õnneks rahvas liikus enamuses ennast värskendama ja tekkis ruumi edasi liikuda.
Liikusin siis enamvähem põranda keskele ja siis ilmnes tõsiasi, et ma ju olen Hollandis. Siin on kõik ju nii kuradi pikad. Ma ei ütleks, et ma mingi pikk olen, ma ei ole just Kareem Abdul-Jabbar, samas ma ei ole ka päris Napoleonikasvu. Siuke keskmine. Eesti kontsertidel saab hakkama. Mõtlesin juba, et nii ju ka päris ei saa, et ma nüüd pean siin ainult muusikat kuulama, tahaks üht koma teist ikka näha ka. Õnneks oli äärtes vähe kõrgem, valisin omale koha välja ja jäin ootama.
Lõpuks tuli bänd peale. Ja kohe läks andmiseks. Rahvas moshis lava ees kohe esimestest akordidest alates. Esimese satsi lood enamuses olid mulle suht tundmatud, pole vist nii tõsimeelne fänn. Osad lood vist olid plaadilt Ignition, osad vist veel ühelt vanemalt plaadilt ja siis enamus lood vist uuematelt plaatidelt, mida ma ka väga ei tea. Ma tean rohkem lugusid plaatidelt, "Smash", mis on minu arust kuradi kõva plaat. Siis "Ixnay on the Hombre" ja "Americana", teistest plaatidest ma kahjuks ei tea suurt midagi. Aga kohal oli kõvasti tõsimeelseid fänne, palju lauldi kaasa. Dexter oli suht üllatunud, et esimesel satsil niipalju kaasa lauldi.
Nats rahvast ka. Kui tuli vähe ägedam lugu, siis moshiti kõvasti. Enne ühte lugu tehti ka Wall of Deathi. Kes ei tea, mis see on, siis selleks tekitatakse lava ette inimtühi auk ja sellel kontserdil (võimalik, et igal pool) joosti ringist kokku täiega, kui lugu algas. Ja seda crowdsurfingut, mis seal toimus, pidevalt oli keegi kätel, osadel õnnestus lava eest reisida päris baari ette välja ja tagasi.
Teine sats oli juba lõbusam, teadsin ise enamus lugusid ja kiskus vaikselt vähemalt moshi serva, sest päris keskele ei viitsinud ja ei tahtnud minna, oleks keegi kaasas, siis oleks läinud, aga üksi, well... noot...
Ja noh, siis tuli üks lemmiklugudest, Nitro. Läksin ka siiski moshima, mõõnus, hea lugu, hea bänd ja pikad inimesed, aga hüpates ja karates oli suht savi sellest, nautisin värki täiega.
Tuli veel ridamisi häid lugusid, tehti väike 2 minsane paus ja siis veel paar lugu. Ja viimasena loomulikult, nagu kirss tordil, megahea ja mõnus lugu "Self Esteem"

Oi oi seda rõõmu ja kaasalaulmist, kõik laulsid kaasa. Ma ütlen teile, KÕIK laulsid kaasa.
Jäin kontserdiga rahule, lihtsalt mõnus möll. Moshi piiril olles, ühel tüübil oli tekkinud mingi vigastus õlaga, tal oli valus, aga ta moshis ikka edasi ja kippus ikka tagasi möllu keskele, aga tal oli ikka päris valus lõpuks.
Elamus oli olemas, lippasin kiirelt trammile, et rongijaama sõita ja sealt edasi koju. Koju jõudes oli vässu sees, aga hing õnnelik, et siiski sellele kontserdile läksin.

Pilte ka

Groningen

Leeuwarden

Viltune torn Leeuwardenis

Leeuwardeni "Pisa"

Offspring

Tuesday, June 12, 2012

Vanad sõbrad

Eelmine nädalavahetus sai siis jälle Antwerpenis käidud, aga seekord käisin hoopis oma vanal klassiõel Kaijal külas. On teine juba elanud Belgias 5 aastat ja natuke peale vist. Kena maja oli neil ja uskumatult pikk aed. Selline pikk riskülik maja juurest kaugele eemale välja. Ees oli siis tsillimise ala, kus olid kenad lilled, taga pool oli siis juurikate ala ja kõige krooniks oli tal ka kanad. Nii, et tal on salat ja munad omast käest võtta.

Ajasime juttu, käisime linna peal ka või õigem oleks öelda, et see selline, pigem Kose sarnane alevik või siis Belgia mõistes äkki hoopis küla, aga las olla alevik, kõlab uhkemalt ja oli ka selline vähe suurem ikka kui küla.

Õhtul kimasin koju, ilge uni tuli peale sõidu ajal. Kiirelt oli ju vaja Hollandi-Taani mänguks koju jõuda, et seda jälgida. Kohale jõudsin, siis oli esimene poolaeg läbi ja Holland juba kaotusseisus. Läbi linna sõites tundus küll, et nüüd olen sattunud kuskile, kus kõik on väljasurnud, minimaalselt liikus inimesi/autosid. Ilmselt järgmine mäng Saksamaaga, siis on asi veelgi pingelisem. Homme see mäng juba on ka, tea, kas peab oranži riietuma juba tööl...

Texelis

Kuna Kristil oli ostetud päevapilet rongiga sõitmiseks, siis otsustasime selle ära kasutada. Mõtlesime, et kas sõidame niisama ringi või lähme kuskile konkreetsesse kohta. Mõtlesime, et läheme Texelisse üks Hollandi saartest, mis asub siis siin.
Laupäeva hommikul saime Utrechtis kokku ja sõitsime rongiga Den Helderisse. Edasi praami peale ja olimegi kohal. Praami peal üritasime selgeks teha, et mida me siis seal olles külastame ka. Saarele jõudes võtsime sadamast rendirattad ja suundusime siis saart avastama. Esimene peatus Den Burg. Istusime seal ühte pannkoogikohvikusse ja lõime seal aega surnuks, oodates pannkooke megakaua. Õigemini ootasime seda, et keegi meid teenindaks. Esimest korda kogesime siis seda, millest kõik olid rääkinud, et hollandis on teenindus aeglane. Ma ei tea, pole seda veel kogenud, aga selles kohas läks tõepoolest liiga kaua aega.
Kristi tellis poffertjesid endale, ma võtsin soolase pannkoogi. Söök oli hea. Sai kõhu täis. Liikusime edasi, kuna päris põhjatippu ei viitsinud minna, siis suundusime mere äärde hoopis ja läksime De Koogi. Pidi turistikas olema. Rahvast oli omajagu ja mereranna ja linna vahel oli mingi selline huvitav kahevalli vaheline ala, kus oli väga palju karavane, mis seal siis kämpingut pidasid. Ilmselge, et tegemist oli enamasti kohalikega. Istusime rannal, nautisime ilma, päike paistis, aga kui tuuletu koha leidis, siis oli mõnus olla. Lõpuks otsustasime, et läheme siiski lõunatippu, vaatame selle ka üle. Päris tippu ei jõudnud, aga saime aimu, mis seal on. Lõpuks kimasime kiiresti kiirest praami peale, sest praamini oli 15 minutit ja meil polnud otseselt aimu, palju me sõitma peame, aga kuna sadam oli näha, siis eeldasime et jõuame.
Den Helderis tegime veel õhtusöögi ja Amsterdamis läksid meie teed jälle selleks korraks lahku.
Pilte ka.

Den Helderis meremuuseumis üks allvelaev

Kuhu minna?

Saare kaart

Need kajakad sisuliselt rippusid õhus sedasi praami kõrval, kui liikuma hakkasime.

Texelis tehakse Texelsi õlut. Erinevad, aga head.

Poffertjes, hollandi kraam

Rattahoidlana oli ära kasutatud vanast ajast päris lasipuid. Väga lahe minu arust. Saab ka hobust kinni panna kui vaja.

Rand De Koogis

Rannalised, päris päikest võtma ei kippunud, jahe oli ikkagi.

Selline tüüp lendas sisuliselt ranna kohal päris tükk aega tiirutas ühe koha peal.

Sedasi siis liigutakse enamasti Hollandis.

Lambad

Linnud

X-hüpe

Y-hüpe

Monday, June 4, 2012

Luksemburg

Kuna meil Kristiga oli juba pikemat aega plaanis Luksemburgi minna, siis lõpuks leidsime aja ja leppisime kokku, et läheme. Ilma lubas ka ilusat, diil oli lukus. Lendasin reede õhtul Kristi juurde ja hommikul mingi kell 10 saime liikuma Eindhovenist. Luksemburgi linn jäi sirgelt sõites 2,5h kaugusele, aga me otsustasime, et vaatame tee peal, kas või kuidas on veel võimalik sinna sõita.
Sõit algas kenasti, autosid oli vähe, ilm oli mega. Jõudsime Maastrichti lähedale ja ülla-ülla, laupäeva hommikul ummik, tiksusime selles oma 30 minutit. Saime sealt lõpuks tulema ja siis järgmine sihtpunkt oli juba Belgia linn Liege. Sealt kimasime läbi, Tomtom karjus iga natukese aja tagant: "Keep to the left" ja suunas meid jälle tunnelisse. Et tegelt ei olnud see ringtee, vaid lihtsalt iga silla juures läks üks otsetee silla alt läbi, et vältida foori.
Peale Lieget otsisime mingi põhjapoolsema linna Luksemburgis, nimeks Troisvierges ja suundusime sinna. Suht kiirelt jõudsime kohale. Lootsime leida riigipiirilt vähemalt mingi sildi, kus oleks suurelt kirjas "Luxemburg", aga ei leidnud seda silti. Noh, pole hullu. See eest leidsime hoopis ühe kämpingukoha, kus saime kõvasti turismiinfot ja oma teekonda vastavalt seada. Istusime maha, mõtlesime ja võtsime suuna Viandeni suunas. Mingi alla tunnike autoga kimamist ja kohal me olimegi. Väga kena linn. Luksemburg üldse oli kena, maastik oli huvitavam, sest Holland on nagu panniga löödud, kõik ühtlaselt lame, põhimõtteliselt nagu Eesti. Aga Luksemburg, pigem meenutas Lõuna-Eestit. Mägisem ja huvitavam. Aga ok, Viandenisse jõudes oli mäe otsas loss, suur loss. Sõitsime all-linna, parkisime auto ära ja võtsime siis tõstuki mäkke. Aga see tõstuk oli hoopis vales suunas lossist. Loss jäi hoopis üle väikse kuru teisele poole. Noh, mis seal ikka, tegime väikse jalutuskäigu metsavahel, vaatasime, et seal pole ikkagi mitte mingit head vaadet ja sõitsime tõstukiga tagasi alla.
Kõht oli tühi, jõud oli raugemas, otsisime ühe söögikoha ja tellisime süüa ja õlut, seda va kohalikku ikka, õlut siis.
Kõht täis, meel oli parem. Võtsime auto ja suundusime lossi juurde. Hoopis teine asi, läbi kitsaste tänavate jõudsime lossi juurde. Läksime sisse, maksis paar euri, aga mis seal ikka, kultuur ja ajalugu vajab uurimist vahetevahel. Täitsa huvitav oli. Tegemist oli siis juba Rooma ajal ehitatud kindlusega, mis aegajalt jälle maha lammutati ja siis jälle üles ehitati. Kristi mõtles, et miks inimesed teevad seda, et lõhuvad maha ja siis jälle ehitavad täpselt samasugusena üles. Peale selle, et kogesime suurtes kogustes ajalugu ja muidu vana kultuuri, nägime me ka täiesti pesueht eestlasi...
Ok, kultuur nähtud ja topeltannus ajalugu kogetud, mõtlesime, et sellest on vähe ja võtsime suuna Beauforti poole. Jõudsime kohale, tomtom tahtis meid täitsa lossihoovi suunata, aga arvasime, et see pole ikka päris sobiv koht parkimiseks. Tuli välja, et see lossike oli juba nii ehk naa kinni, mis seal ikka, paar klõpsu jäädvustatud ja suund Luksemburg city poole. Kuna meil hotelli polnud reserveeritud ja polnud ka otseselt uurinud, et mis seal on või mis seal ei ole, siis läksime suht lampi päris kesklinna välja, parkisime auto maa alla ära ja hakkasime vaatama ja uurima, et mis ja kus ja kuidas. Tegime samal ajal kesklinnale tiiru peale. Otsisime hostelit. Leidsime kaardirakendustest ainult ühe. Võtsime suuna sinna, aga tuli välja, et see oli päris kinni pandud. Pettumus. Otsisime siis järgmise koha. Sõitsime kohale, kaks hotelli kõrvuti, üks luksulikum kui teine. Kallid ka raiped. 180 ja 100€ per tuba, jagada per nägu, siis tundus ilmselgelt soolane hind olevat.
Kuna Kristi käis neis kahes hotellis uurimas, siis ma seni üritasin otsida enamvähem kesklinnale lähedast hotelli ja leidsin mingisuguse. Lendasime peale, et uurida, et mis värk on. Tuli välja, et ka 85€ on võimalik tuba saada. Võtsime ära, sest ei viitsinud enam ringi kimada ja otsida enam. Tahtsime linna peale minna tsillima.
Tuba oli luks, aga me viskasime asjad tuppa ja lendasime kohe linna peale.
Näidati kenasti peokohad ära ja suund kesklinna. Jalutasime siis kesklinna esialgu, sest seal oli toimumas mingi Ameerika muusika festival. Jõudsime kohale, mõnus, väga tsill oli olla. Veits väss, aga mõnus. Ilm oli ikka terve päev mega olnud. 24-26 kraadi sooja. Õhtu oli ka mõnusalt soe.
Vaatasime siis viimase festivali esineja ära ja otsustasime, et kiikame korra ka siis sinna peopiirkonda, mida hotelli admin soovitas. Päris ok, huvitavad kohad olid seal. Istusime ühes kohas ka korraks, tegime ühed kohalikud õlled ja kuna vässu murdis vaikselt maha, siis otsustasime hotelli tagasi liikuda.
Ühes kohas nägime, et oh, euroviisu ju käib ja juba hinnatakse, mingi algpoolel oli hindamine, aga ei viitsinud vaadata seda. Hotelli seiklesime läbi pimeda padriku, Kristi rääkis oma seiklustest Brasiilia džunglites, aga meil ei olnud see hotelli minek nii hull ka nüüd ;)
Hotellis oli all fuajees ka üks telekas, mis näitas euroviisut, otsustasime, et vaatame selle hindamise siis lõpuni, kuigi kumbki meist ei teadnud mitte midagi sellest, ok ok, ma tegelt Oti lugu ikka teadsin, eriti hästi olin kursis venekeelse looga. Rootsi võitis, kuna lugu ei teadnud, kuulasime alguse ära ja läksime tuppa magama ära, pikk päev selja taga ikkagi.
Järgmine päev, pumm, enne kukke ja koitu, mingi pool 9 luugid lahti, Kristi veel põõnas, mõtlesin, et kasutan hotelli vannituba otstarbeliselt ära ja läksin nautisin pikka laupäeva hommikust dušši. Mõõõnuuus. Välja tulin, siis läks Kristi sama tegema, ma siis vedelesin voodis ja tapsin kanaleid. Mingi hetk sai villand sellest, panin riidesse, pakkisin asjad. Kristi sai ka endaga valmis. Võtsime suuna lõunasse, et minna kuskile hommikust sööma.
Sõitsime Bettembourgi. Pühapäev, linn oli välja surnud, nagu oleks siit üle käinud zombie apokalüps. Üksikud inimesed liikusid, mõni kohvik oli õnneks ka lahti, aga need ei tundunud väga kohvikute moodi, pigem nagu baarid, kus sees istuti ja tehti pigem napsi, kui süüa. Menüüd nad ka ei tahtnud meile kuidagi tuua. Õnneks saime neile käte ja jalgadega ja teiste abiga selgeks teha, et tahame miskit süüa. Jube keeruline. Saime juustusaia, päris hea, aga kuivaks jäi, sest mahla tellimine tundus seal üle jõu käivat. Las olla, liigume järgmisse linna parem ja võtame sealt siis juua.
Suund siis lõunasse, Dudelange oli järgmine peatus. See linn oli natuke elavam, aga üldiselt on Lääne-Euroopas linnad pühapäeviti suht väljasurnud, eriti hommikuti. Leidsime kohviku, Lubasime endale väiksed sõõmud, kes mahla, kes kohvi, aga vähemalt sai janud kustutatud. Lisaks selgus, et päris palju on Luksemburgis portugaallasi, sest Kristi sai oma brasiilia portugali keelt veits roostest puhtaks pühkida ja purssida seda :)
Kuna ilm oli mega ja me olime niiii lähedal Prantsusmaale, siis otsustasime, et käime sealt ka ikka läbi, saab linnukese kirja või nii... Mõeldud tehtud, üks pisike Põhja-Prantsusmaa linn on meie jalajälgi täis, ok, kas just täis, aga vähemalt sai need sinna jäädvustatud, koos meid sinnaviinud autorehvimustriga.
Järgmisena otsustasime, et naudiks natuke ka loodust ja kimasime Liefrange suunas. Väga kaunis ja maaililine oli seal. Selline mägedevaheline järv oli seal. Ülevalt kuulsime, et inimesed kilkavad all rannas, otsustasime rannapuhkuse ka teha ikkagi. Rannas oli päääris palju inimesi, aga see rand ei olnud päris ranna moodi rand, pigem nagu muruväljak vee ääres. Noh, oma 20 minutit päikest saime kätte, kell hakkas vaikselt õhtusse ka tiksuma ja meil veel omajagu minna ka, otustasime, et Maastrichtis teeme mingi õhtusöögilaadse asja.
Umbes 1,5h hiljem ja Holland ja Maastricht. Mõnus salatike, väike õlu ja natuke linnanautimist. Elu oli tol hetkel ikka väga mõnus, kuigi mul oli juba see ~3h autosõitu tunda andmas.
Lõpuks jõudsime Eindhovenisse tagasi, puhkasin Kristi juures ja otsustasin ikkagi koju minna, sest esmaspäevaks lubas ka ilusat ilma ja ma ei saanud seda raisku lasta minna, velo ootas...(Esmaspäev oli vaba päev, räägin hetkel siis 28. maist)
Koju jõudes olin ma roolis olnud umbes 5-6 tunni vahepeal, aga see kõik oli seda väärt, sest Luksemburg oli tegelikult väga ilus ja maastik oli Hollandi pannihorisondile väga vaheldusrikas ja huvitav. Rammestus tuli peale. Magama vajusin nagu nott...
Pilte ka...