Uue blogi aadress on siin
http://poolikvahtraleht.blogspot.com/
Eks näis, palju ma seal kirjutan...
Monday, January 14, 2013
Sunday, January 13, 2013
Hollandi lõpp ja niisama mõtteid
Heh, saigi läbi see oranž aasta. Kogemuse võrra rikkam. Lõpus ei toimunud enam midagi, korteri koristasin ära, mööbli sain õnneks maha müüdud, kirjutasin ennast välja, kolisin Danksi korterisse ja lõpetasin töö juures kõik asjad ära. See oli siis kiire lühikokkuvõte minu viimasest kahest kuust sisuliselt.
Võtaks selle aasta siis kokku ka kuidagi. Mõned mõtted üritaks kirja panna, aga eks näis, mis välja tuleb.
Hollandisse kolimine oli huvitav kogemus. Algus oli äge ja kerge eufooria peal, nagu ikka uute asjade puhul. Otsisin korterit, töö juures olid uued asjad minu jaoks, kuigi töö juures algus väga huvitav ei olnud, kui aus olla, tundsin ennast veidi üksikuna ja rumalana, aga õnneks sain hakkama. Korteri otsimine võttis aega umbes 2 nädalat, nägi igasugu huvitavaid pakkumisi. Alguse kohta ütlen niipalju, et oli äge, oli huvitav ja pidi natuke harjuma asjadega.
Siis tuli kevad, Dagny ja Stefan kolisid Kanadasse ära, mina kinkisin endale maanteeratta sünnipäevaks ja lohistasin selle Hollandisse kaasa. Väga hea ja õige otsus. Aga see, et D ja S minema läksid, noh, kahju oli ikka. Suvel sai ikka omajagu velotatud. Tööl käimiste ja muidu sõitudega kohapeal sõitsin kokku vast üle 1000km, lisaks siis sportimine ka, mida ma täpselt trackisin nokia sportstrackeriga. Sellega sain kokku 2000km, seega sõitsin eelmine aasta kokku rattaga üle 3000km, usun, et see number jääb ehk 3000 ja 3200 vahele. Väga väga mõnus on Hollandis rattaga sõita ja seda kusiganes ja kuhuiganes. Tõeline rattariik, rattaga sõidetakse niisama palju ja ka palju tehakse rattasporti. Spordi mõttes oleks ilmselt mõned mäed head, aga niisama kulgemiseks on Holland ideaalne, lame maa, nagu panniga löödud. Päris kindlasti üks asju, mida Hollandist igatsema jääda on ideaalne rattateede võrgustik ja kogu muu sinnajuurde kuuluv infrastruktuur. Seal riigis elades lihtsalt pead rattaga sõitma või vähemalt ühte ratast omama, see teeb elu hulka lihtsamaks. Lahe on hommikuti koos teistega foori taga oodata ja rohelise süttides söösta nagu Tour de France stardist minema, sest ei viitsi uimerdajate seljataga passida.
Rattaparkimine oli korraldatud kenasti, meil oli kontori parklas ka rattakuur eraldi, millesse sai uksekiibiga sisse. Alati Hollandis ostad ratta ja paned pool raha juurde ja ostad luku lisaks.
Lisaks keegi ei kihutanud kui meeletu elik rattaga saab ka rahulikult sõita, ei pea sõitma lips sirgelt taga, nii et nahk on märg. Kui inimene käib jala, siis kui ta kõnnib rahulikult, siis ta ka ei higista, kui tal on kiire ja kiirustab, mina ei tea, mina hakkan küll õrnalt leemendama, eriti suvel. Seega minu jaoks on see otsitud vabandus, miks rattaga tööl mitte käia. 5km rahulikus tempos on võimalik läbida vähemalt 25 minutiga. Ja ma leian, et see on igati ok tulemus.
Lõpus kuna ilmad olid kehvad ja vara läks pimedaks ja ma saatsin ratta juba oktoobris ära, siis käisin kohalikus spordiklubis spinningus. Veloga trenni, spinning (sisuliselt velo toas) ja siis veloga koju tagasi, lihased mõnusalt surisemas.
Aitab rattalobast, fakt on see, et ilmselgelt hakkan seda kõike velodega seonduvat hollandi suhtes igatsema, aga eks saab ka Eestis hakkama.
Suvel sai palju ringi reisitud, sest töö poolt oli mulle lepingu järgi lubatud auto. Mulle see sobis ideaalselt. Pea kogu holland sai sügiseks läbi kimatud, lisaks sai käidud ka Luksemburgis ja ka Belgias. Korra isegi Saksamaal. Lennukiga käisin ka korra õel UKs külas ja ka Taanis sai läbi käidud. Ühesõnaga, sai omajagu Lääne-Euroopat avastatud. Kuna kevadel läksid D ja S minema, siis enamus trippe sai tehtud Kristiga. Kristi elas Eindhovenis, seega sai suht tihti seal käidud.
Suvel käisid nii mõnedki inimesed mul külas ka, oli lahe aeg. Vahel oli iga nädalavahetus keegi külas. Väga lahe oli külalisi vastu võtta ja nendega kuskil kolada või niisama kohalikus pubis kerge õll teha. Karusellis olin ma nii kohalik, et ma ei jõudnud jopetki nagisse panna, kui mul juba õlu ootas :)
Kuskil novembrist hakkasin juba ootama lõppu ja Holland ammendas minu jaoks. Oli veidi igav ja ma ise olin ka omajagu laisk, aga hea on see, et töö juures oli väga väga huvitav, uus projekt läks täiega käima ja üldse oli väga huvitav aeg töö juures.
Olles pidevalt kursis kodumaa eluga ja lugedes igasugu erinevaid artikleid, arvamusi ja uudiseid sellest, kuidas eluke eestis kulgeb ja väga palju ka sellest, kuidas inimesed lähevad välismaale "hea" elu peale. Minul tekitavad sellised asjad vastakaid arvamusi. Mina isiklikult ei tulnud välismaale hea elu peale, tulin lihtsalt teistmoodi kogemust saama. Selle ma ka sain, lisaks sain ka selle tunde, et pole paremat kohta kui kodu. Lisaks mõistan nüüd ka venelasi, kes üldse eesti keelt ei räägi, nad tõesti ammutavadki oma info venekeelsetest kanalitest, nagu mina tegin kogu oma info hankimise eestikeelsetest kanalitest, sest hollandi keelt ma ju ei oska.
Igal juhul aasta oli lõppkokkuvõttes huvitav ja kogemus oli väga hea. Teatud asju kindlasti hakkan igatsema, samas ma tean, et välismaale elama jäämine ei ole minu jaoks. Ilmselt selle jaoks peab ikka midagi väga väga radikaalset juhtuma või toimuma, et ma seda teha otsustaks.
Ütleme nii, et hollandi kogemus oli lahe, nüüd proovin veel ühe kogemuse võrra rikkamaks saada ja kolisin juba nädal tagasi Kanadasse. Üritan lähiajal alustada ka Kanada kohta blogi, sest Kanadas ei ole oranžiga enam midagi teha, siin on hoopis teine teema ja teised jutud.
Uute kohtumisteni.
Võtaks selle aasta siis kokku ka kuidagi. Mõned mõtted üritaks kirja panna, aga eks näis, mis välja tuleb.
Hollandisse kolimine oli huvitav kogemus. Algus oli äge ja kerge eufooria peal, nagu ikka uute asjade puhul. Otsisin korterit, töö juures olid uued asjad minu jaoks, kuigi töö juures algus väga huvitav ei olnud, kui aus olla, tundsin ennast veidi üksikuna ja rumalana, aga õnneks sain hakkama. Korteri otsimine võttis aega umbes 2 nädalat, nägi igasugu huvitavaid pakkumisi. Alguse kohta ütlen niipalju, et oli äge, oli huvitav ja pidi natuke harjuma asjadega.
Siis tuli kevad, Dagny ja Stefan kolisid Kanadasse ära, mina kinkisin endale maanteeratta sünnipäevaks ja lohistasin selle Hollandisse kaasa. Väga hea ja õige otsus. Aga see, et D ja S minema läksid, noh, kahju oli ikka. Suvel sai ikka omajagu velotatud. Tööl käimiste ja muidu sõitudega kohapeal sõitsin kokku vast üle 1000km, lisaks siis sportimine ka, mida ma täpselt trackisin nokia sportstrackeriga. Sellega sain kokku 2000km, seega sõitsin eelmine aasta kokku rattaga üle 3000km, usun, et see number jääb ehk 3000 ja 3200 vahele. Väga väga mõnus on Hollandis rattaga sõita ja seda kusiganes ja kuhuiganes. Tõeline rattariik, rattaga sõidetakse niisama palju ja ka palju tehakse rattasporti. Spordi mõttes oleks ilmselt mõned mäed head, aga niisama kulgemiseks on Holland ideaalne, lame maa, nagu panniga löödud. Päris kindlasti üks asju, mida Hollandist igatsema jääda on ideaalne rattateede võrgustik ja kogu muu sinnajuurde kuuluv infrastruktuur. Seal riigis elades lihtsalt pead rattaga sõitma või vähemalt ühte ratast omama, see teeb elu hulka lihtsamaks. Lahe on hommikuti koos teistega foori taga oodata ja rohelise süttides söösta nagu Tour de France stardist minema, sest ei viitsi uimerdajate seljataga passida.
Rattaparkimine oli korraldatud kenasti, meil oli kontori parklas ka rattakuur eraldi, millesse sai uksekiibiga sisse. Alati Hollandis ostad ratta ja paned pool raha juurde ja ostad luku lisaks.
Lisaks keegi ei kihutanud kui meeletu elik rattaga saab ka rahulikult sõita, ei pea sõitma lips sirgelt taga, nii et nahk on märg. Kui inimene käib jala, siis kui ta kõnnib rahulikult, siis ta ka ei higista, kui tal on kiire ja kiirustab, mina ei tea, mina hakkan küll õrnalt leemendama, eriti suvel. Seega minu jaoks on see otsitud vabandus, miks rattaga tööl mitte käia. 5km rahulikus tempos on võimalik läbida vähemalt 25 minutiga. Ja ma leian, et see on igati ok tulemus.
Lõpus kuna ilmad olid kehvad ja vara läks pimedaks ja ma saatsin ratta juba oktoobris ära, siis käisin kohalikus spordiklubis spinningus. Veloga trenni, spinning (sisuliselt velo toas) ja siis veloga koju tagasi, lihased mõnusalt surisemas.
Aitab rattalobast, fakt on see, et ilmselgelt hakkan seda kõike velodega seonduvat hollandi suhtes igatsema, aga eks saab ka Eestis hakkama.
Suvel sai palju ringi reisitud, sest töö poolt oli mulle lepingu järgi lubatud auto. Mulle see sobis ideaalselt. Pea kogu holland sai sügiseks läbi kimatud, lisaks sai käidud ka Luksemburgis ja ka Belgias. Korra isegi Saksamaal. Lennukiga käisin ka korra õel UKs külas ja ka Taanis sai läbi käidud. Ühesõnaga, sai omajagu Lääne-Euroopat avastatud. Kuna kevadel läksid D ja S minema, siis enamus trippe sai tehtud Kristiga. Kristi elas Eindhovenis, seega sai suht tihti seal käidud.
Suvel käisid nii mõnedki inimesed mul külas ka, oli lahe aeg. Vahel oli iga nädalavahetus keegi külas. Väga lahe oli külalisi vastu võtta ja nendega kuskil kolada või niisama kohalikus pubis kerge õll teha. Karusellis olin ma nii kohalik, et ma ei jõudnud jopetki nagisse panna, kui mul juba õlu ootas :)
Kuskil novembrist hakkasin juba ootama lõppu ja Holland ammendas minu jaoks. Oli veidi igav ja ma ise olin ka omajagu laisk, aga hea on see, et töö juures oli väga väga huvitav, uus projekt läks täiega käima ja üldse oli väga huvitav aeg töö juures.
Olles pidevalt kursis kodumaa eluga ja lugedes igasugu erinevaid artikleid, arvamusi ja uudiseid sellest, kuidas eluke eestis kulgeb ja väga palju ka sellest, kuidas inimesed lähevad välismaale "hea" elu peale. Minul tekitavad sellised asjad vastakaid arvamusi. Mina isiklikult ei tulnud välismaale hea elu peale, tulin lihtsalt teistmoodi kogemust saama. Selle ma ka sain, lisaks sain ka selle tunde, et pole paremat kohta kui kodu. Lisaks mõistan nüüd ka venelasi, kes üldse eesti keelt ei räägi, nad tõesti ammutavadki oma info venekeelsetest kanalitest, nagu mina tegin kogu oma info hankimise eestikeelsetest kanalitest, sest hollandi keelt ma ju ei oska.
Igal juhul aasta oli lõppkokkuvõttes huvitav ja kogemus oli väga hea. Teatud asju kindlasti hakkan igatsema, samas ma tean, et välismaale elama jäämine ei ole minu jaoks. Ilmselt selle jaoks peab ikka midagi väga väga radikaalset juhtuma või toimuma, et ma seda teha otsustaks.
Ütleme nii, et hollandi kogemus oli lahe, nüüd proovin veel ühe kogemuse võrra rikkamaks saada ja kolisin juba nädal tagasi Kanadasse. Üritan lähiajal alustada ka Kanada kohta blogi, sest Kanadas ei ole oranžiga enam midagi teha, siin on hoopis teine teema ja teised jutud.
Uute kohtumisteni.
Thursday, November 29, 2012
Vaikne november ja Sinterklaas
November on täiesti selline vaikne ja rutiinne kuu olnud. Midagi erilist toimunud ei ole. Kuskil pole viitsinud käia. Ok, käisin Utrechtis Amanueliga Skyfalli vaatamas. Üle-eelmisel nädalal oli Hilversumis Sinterklaasi ja Zwarte Pietide saabumine. See oli päris pull, ma läksin välja täitsa õigel ajal, kohal oli palju lapsi ja siis hakkas paraad, tulid mustad neegrid ja lõpuks tuli ka vana ise suurel valgel hobusel. Pildid räägivad ilmselt rohkem, kui ma viitsiks siin kirjeldada.
Lisaks eelmine nädal tuli kontorisse ka Sinterklaas. Lihtsalt läksin huvi pärast vaatama, et siis mismoodi siis siin käib asi. Tulevad väiksed mustad abilised maakeeli on nad siis mustad Peetrid. Siis tuleb Sinterklaas ise oma uhke sauaga ja kingitustega. Istub laste juurde siis võttis vist mingi raamatu, kus siis luges tähtsaid asju, mida lapsed aasta jooksul teinud olid. Lapsed näitasid oma oskusi, judo, joonistamine (tõid joonistatud pilte kaasa). Seejärel jagati kingid laiali ja vana läks minema. Kogu muusika. Kõik see peaks kodudes siis reaalselt toimuma 5. detsember ja sellega ongi Hollandis jõulud läbi. 25-26 detsember on lihtsalt toredad vabad päevad. Keegi sel ajal midagi väga ei tähista ega tee.
Järgmine nädal lendan nädalavahetuseks Eestisse, mõnus. Seejärel polegi enam midagi olla, saab see oranje aasta läbi. Oli huvitav, õppisin mõndagi, saan aru, mida inimesed välismaal olles tunda võivad. Aga mis seal ikka, edasine siht on paigas, Kanadasse minek. Vähemalt pooleks aastaks või nii...
Pilte ka.
Lisaks eelmine nädal tuli kontorisse ka Sinterklaas. Lihtsalt läksin huvi pärast vaatama, et siis mismoodi siis siin käib asi. Tulevad väiksed mustad abilised maakeeli on nad siis mustad Peetrid. Siis tuleb Sinterklaas ise oma uhke sauaga ja kingitustega. Istub laste juurde siis võttis vist mingi raamatu, kus siis luges tähtsaid asju, mida lapsed aasta jooksul teinud olid. Lapsed näitasid oma oskusi, judo, joonistamine (tõid joonistatud pilte kaasa). Seejärel jagati kingid laiali ja vana läks minema. Kogu muusika. Kõik see peaks kodudes siis reaalselt toimuma 5. detsember ja sellega ongi Hollandis jõulud läbi. 25-26 detsember on lihtsalt toredad vabad päevad. Keegi sel ajal midagi väga ei tähista ega tee.
Järgmine nädal lendan nädalavahetuseks Eestisse, mõnus. Seejärel polegi enam midagi olla, saab see oranje aasta läbi. Oli huvitav, õppisin mõndagi, saan aru, mida inimesed välismaal olles tunda võivad. Aga mis seal ikka, edasine siht on paigas, Kanadasse minek. Vähemalt pooleks aastaks või nii...
Pilte ka.
Olin alguses rongkäigul õues. Mustad Peetrid, Zwarte Piets.
Üks orkestritest
Lahe auto. Tuletõrje masin.
Sellised pisikesed ponid kandsid ka siis pisikesi musti abilisi
Veel üks orkester
Sinterklaas ehk siis vana ise.
Pärast liikus rongkäik mu akna alt mööda. Klounid kätel.
Cabrio
Kingikast
Veelkord üks pilt vanast.
Kontoris käisin ka vaatamas, et kuidas kinkide üleandmine käib. Veidi teistmoodi kui meil, aga mitte oluliselt.
Wednesday, October 31, 2012
Külalised, külalised, külalised...
Peale Kopenhaagenis käiku sai Kölnis käidud. Lubasin Dagnyle, et viin ta lilled Bretti juurde. Võtsin Kristi ka kaasa ja sõitsime kohale. Lilled võtsid tagaistmel mingi megaruumi ära. Käisime ühes muuseumis ka. Sõime ja sõitsime läbi paduka Hollandisse tagasi.
Aga siis hakkasid külalised tulema.
Igal juhul, esimese külalisena tuli siis Rebane, lendas siia iiri odavlennuga otse Tallinnas - Weesesse. Sealt bussiga Utrechti, buss pani ta muidugi maha kuhugi suht suvalisse parklasse. Bussiga oleks saanud küll kesklinna ka, aga siiski, kuhugi suvalisse karuperse maha panna, kas siis on raske teha üks peatus kuskil kesklinnas. No igal juhul, leidsin ta üles ja võtsime autoga suuna kesklinna.
Kristi sai ka meiega kokku, tegime õhtusöögi kirikus, millest on tehtud pubi. Väga mõnus söök oli. Siis kolasime veel natuke ringi ja Kristi läks Eindhovenisse ja mina läksin Rebasega minu poole.
Neljapäeval olin mina tööl ja õhtul koju jõudes oli Rebane juba süüa ka teinud. Puhas võit. Söök oli ka hea, mis veel tahta. Kolasime natuke kohalikus linnas ringi, näitasin oma lemmikurkad ette ja siis koju tagasi.
Reedel Rebane läks Kristi juurde ja mina võtsin vastu järgmisi külalisi, õigemini ma läksin neile Schipolisse vastu. Külalisteks siis Janne ja Priit.
Sõitsime Hilversumi tagasi ja viisime nende asjad ära, siis läksime tegime väikse pizza. Laupäeval käisime Amsterdami maratoni Expol, kus Priit sai oma numbri kätte. Seejärel kodulinna tagasi ja tsillisime niisama, Priit ei viitsinud rohkem väga liigutada, vaja jooksu jaoks ennast säästa.
Pühapäeval sai vara vara ennast üles aetud, et starti õigeks ajaks jõuda. Jooksjaid kogunes rongi omajagu. Staadionil oli neid sigapalju, 20000 inimest läks maratoni starti. Priit alustas entukalt, esimese poole jooksis pool tundi kiiremini kui teist ja pärast lõppu oli tal ikka väga raske. Leidis omale sõbra Yrjo ja üleüldse oli veidi läbi sellest jooksust. Aga retsept sellegipoolest. 5. maraton juba läbida :) Õhtul käisime jaapani restoranis, kus kokk pakkus ka mõnusa show söömise kõrvale.
Esmaspäeval oli mul vaba päev ja me sõitsime minu punase punniga paar linna läbi. Alustasime Haarlemist, kena linn, siis sirgelt Delfti. Ilm oli mega ja soe oli ka. Aga see oli selle aasta viimane soe päev ka. Viimaseks linnaks jäi Almere, aga seal kolasime juba päris pimedas. Teisipäeval käisid nad Amsterdamis ja kolmapäeval käisime me Priiduga jalkat vaatamas. Amsterdam Arenal mängisid Amsterdami Ajax ja Manchester City meistrite liiga alagrupi mängu. Palju rahvast oli. Mäng oli ka huvitav.
Neljapäeva varahommikul saatsin nad kenasti lennuki peale, sest ma saatsin koos nendega ära ka oma ratta elik alustasin mõningate asjade kolimist juba. Priidu muljeid saab lugeda siit lingist.
Reede hommikul lendas Siki oma sõbraga Eindhovenisse. Kuna nad tegid seda varakult ja ma olin tööl, siis nad pidid omal käel hakkama saama. Ma otsustasin sel päeval telefoni ka koju unustada, aga saime hakkama. Õhtul saime Utrechtis kokku. Õhtusöök tai restos ja pärast mõned õlled kohalikes pubides.
Laupäeval läksin ma neile hommikul Eindhovenisse järgi, sest nad olid suutnud omale hotelli võtta. Igal juhul tagasijõudes läksime kolasime natuke Amsterdamis. Taaskord ilm oli ilus, aga külm. Paar tundi jalutamist ja me läksime Hsumi tagasi. Siki ja Mo tegid õhtusöögi. Õhtul käisime veel väljas ka natsa. Pühapäeval varakult Eindhovenisse, sest nad läksid koju tagasi. Käisin korra Kristi juurest ka läbi ja koju ära.
Koju jõudes mõtlesin, et pean auto kuskile pessu saama. Aga kogemata avastasin, et õpilased tegid mingi heategevust või midagi ja pesid auto nii seest kui väljast puhtaks kõigest 10€ eest. Kui ma oleks seda kuskil mujal teha lasknud, ilmselt oleks kõvasti rohkem maksnud. Vahel kohe veab.
Esmaspäeval andsin siis auto ka ära töö juurde, sest rohkem pole olulist vajadust kuskile sõita.
Lisaks sain ostetud endale piletid järgmisse sihtkohta. Kanadasse. Ilmselt peab selle kohta ka mingi blogi või asjanduse tegema, uus teema siiski, sest see ei ole enam oranž, vaid pigem punane ja kujutab vahtralehte natuke, lisaks on tal hokiuisud jalas ;)
November tuleb ilmselt sündmustevaene, et ma vaatan, kuidas kirjutada viitsin, aga eks midagi ikka tuleb.
Panen pilte ka.
Aga siis hakkasid külalised tulema.
Igal juhul, esimese külalisena tuli siis Rebane, lendas siia iiri odavlennuga otse Tallinnas - Weesesse. Sealt bussiga Utrechti, buss pani ta muidugi maha kuhugi suht suvalisse parklasse. Bussiga oleks saanud küll kesklinna ka, aga siiski, kuhugi suvalisse karuperse maha panna, kas siis on raske teha üks peatus kuskil kesklinnas. No igal juhul, leidsin ta üles ja võtsime autoga suuna kesklinna.
Kristi sai ka meiega kokku, tegime õhtusöögi kirikus, millest on tehtud pubi. Väga mõnus söök oli. Siis kolasime veel natuke ringi ja Kristi läks Eindhovenisse ja mina läksin Rebasega minu poole.
Neljapäeval olin mina tööl ja õhtul koju jõudes oli Rebane juba süüa ka teinud. Puhas võit. Söök oli ka hea, mis veel tahta. Kolasime natuke kohalikus linnas ringi, näitasin oma lemmikurkad ette ja siis koju tagasi.
Reedel Rebane läks Kristi juurde ja mina võtsin vastu järgmisi külalisi, õigemini ma läksin neile Schipolisse vastu. Külalisteks siis Janne ja Priit.
Sõitsime Hilversumi tagasi ja viisime nende asjad ära, siis läksime tegime väikse pizza. Laupäeval käisime Amsterdami maratoni Expol, kus Priit sai oma numbri kätte. Seejärel kodulinna tagasi ja tsillisime niisama, Priit ei viitsinud rohkem väga liigutada, vaja jooksu jaoks ennast säästa.
Pühapäeval sai vara vara ennast üles aetud, et starti õigeks ajaks jõuda. Jooksjaid kogunes rongi omajagu. Staadionil oli neid sigapalju, 20000 inimest läks maratoni starti. Priit alustas entukalt, esimese poole jooksis pool tundi kiiremini kui teist ja pärast lõppu oli tal ikka väga raske. Leidis omale sõbra Yrjo ja üleüldse oli veidi läbi sellest jooksust. Aga retsept sellegipoolest. 5. maraton juba läbida :) Õhtul käisime jaapani restoranis, kus kokk pakkus ka mõnusa show söömise kõrvale.
Esmaspäeval oli mul vaba päev ja me sõitsime minu punase punniga paar linna läbi. Alustasime Haarlemist, kena linn, siis sirgelt Delfti. Ilm oli mega ja soe oli ka. Aga see oli selle aasta viimane soe päev ka. Viimaseks linnaks jäi Almere, aga seal kolasime juba päris pimedas. Teisipäeval käisid nad Amsterdamis ja kolmapäeval käisime me Priiduga jalkat vaatamas. Amsterdam Arenal mängisid Amsterdami Ajax ja Manchester City meistrite liiga alagrupi mängu. Palju rahvast oli. Mäng oli ka huvitav.
Neljapäeva varahommikul saatsin nad kenasti lennuki peale, sest ma saatsin koos nendega ära ka oma ratta elik alustasin mõningate asjade kolimist juba. Priidu muljeid saab lugeda siit lingist.
Reede hommikul lendas Siki oma sõbraga Eindhovenisse. Kuna nad tegid seda varakult ja ma olin tööl, siis nad pidid omal käel hakkama saama. Ma otsustasin sel päeval telefoni ka koju unustada, aga saime hakkama. Õhtul saime Utrechtis kokku. Õhtusöök tai restos ja pärast mõned õlled kohalikes pubides.
Laupäeval läksin ma neile hommikul Eindhovenisse järgi, sest nad olid suutnud omale hotelli võtta. Igal juhul tagasijõudes läksime kolasime natuke Amsterdamis. Taaskord ilm oli ilus, aga külm. Paar tundi jalutamist ja me läksime Hsumi tagasi. Siki ja Mo tegid õhtusöögi. Õhtul käisime veel väljas ka natsa. Pühapäeval varakult Eindhovenisse, sest nad läksid koju tagasi. Käisin korra Kristi juurest ka läbi ja koju ära.
Koju jõudes mõtlesin, et pean auto kuskile pessu saama. Aga kogemata avastasin, et õpilased tegid mingi heategevust või midagi ja pesid auto nii seest kui väljast puhtaks kõigest 10€ eest. Kui ma oleks seda kuskil mujal teha lasknud, ilmselt oleks kõvasti rohkem maksnud. Vahel kohe veab.
Esmaspäeval andsin siis auto ka ära töö juurde, sest rohkem pole olulist vajadust kuskile sõita.
Lisaks sain ostetud endale piletid järgmisse sihtkohta. Kanadasse. Ilmselt peab selle kohta ka mingi blogi või asjanduse tegema, uus teema siiski, sest see ei ole enam oranž, vaid pigem punane ja kujutab vahtralehte natuke, lisaks on tal hokiuisud jalas ;)
November tuleb ilmselt sündmustevaene, et ma vaatan, kuidas kirjutada viitsin, aga eks midagi ikka tuleb.
Panen pilte ka.
Džungel autos
Kirik, mis on tehtud pubiks, see on meeletult populaarne koht Utrechtis.
Kilekotimees a.k.a. Priit enne starti
Amsterdami maratoni start. 20000 inimest läks pikale distantsile, kokku oli 38000 reganut. Ilm oli kehv.
Finiš
Jaapani restos, kokk tegi silme all süüa ja show'd üheaegselt.
Pilte Haarlemist
Jalka Amsteram Arenal.
Sügis Hilversumis, sigapalju lehti igal pool.
Poolmuidu pesti auto puhtaks.
Thursday, October 11, 2012
Kopenhaagen
Eelmine nädal sai siis Taanis käidud. Sai suvel kokku lepitud Margega, et lähen talle külla. Pole teda 12 aastat näinud, saate aru 12 aastat. Peale keska lõppu pole ma seda tibi näinud :)
Maandusin Taanis, et ma ei saanud jällegi aru, see lendamine hakkab mulle üha enam muutuma selliseks tukkumiste mölluks.
Ostsin metroo pileti ja kohal ma olingi. Marge tuli vastu, ta oli veits lömmis eelmisest õhtust.
Aga mis ma oskan öelda, Marge on ikka vana hea Marge, tema huumorimeel on suht sama ja ta ise pole ka väga palju muutunud. Jalutasime tema juurde, ma jätsin oma koti tema poole, siis võtsime rattad ja alustasime Kopenhageni tuuri. Väga mõnus on ikka rattaga linnale ringi peale teha, näeb hulka rohkem ja jõuab igale poole. Lisaks pole sa õhtuks niiii väsinud, kui jalutamistrippe tehes.
Esimene sihtpunkt oli siis Christiania ehk siis Kopenhageni hipide linn, kus linnamäärused ja reeglid otseselt ei kehti. Sisuliselt tasuta elamine, elekter, vesi. Lisaks on seal lubatud müüa kanepit, kohati tekkis tunne, et Hollandisse sattunud, sest kanepihõngu oli tunda mõne nurga peal. Pilte seal teha ei tohi. Inimesed olid tsillid, samas Marge näitas, et tegelt seal on mingid jorsid, kes pole päris kohalikud, aga ajavad kahtlast bisjonksi seal. Ühesõnaga selline linn linnas, ilm oli kehva, jalutasime sealt läbi ja võtsime suuna kesklinna poole.
Kolasime nats ringi, käisime kuningapere residentsi juures, lisaks kolasime niisama ringi. Oli lõuna, otsisime söögikoha, otsustasime itaalia resto kasuks. Ma ütleks, et Kopenhaagen on kallim, kui näiteks Holland. Aga see on puhtalt isiklik arvamus. Võin ka eksida.
Sõime kõhud täis, ajasime juttu elust, vanadest klassikaaslastest ja niisama. Siis Marge otsustas veel üht koma teist mulle näidata, teele jäi Carlsbergi õllemuuseum. Tegime sellele kiire tiiru peale ja nautisime kahte tasuta õlut.
Õhtu hakkas kätte jõudma, tegime väikse kebabi linna peal ja siis kolasime mõnes baaris ja kohvikus. Hiljem Marge näitas, kus on Kopenhaageni coolid kohad. Ma ütleks, et mulle see piirkond meeldis. Ühte kohta crashisime sisse ka. Mingi live band mängis ja õlu oli suhteliselt soodne. Aga kuna meil mõlemal oli pikast päevast vässu peal, siis tegime ühe pubhopi veel ja läksime Marge juurde.
Järgmisel päeval käisime Kopenhaageni ühes rannas. Sõitsime niisama natuke ringi sellel saarel, kus Marge elab. Kohalikud kutsuvad seda Sitasaareks. Tegelikult oli kena saar ja mõned kohad kus kolasime olid päris kenad. Aga me vist kolasime mujal ka ringi, ma niipalju kimasin, et mul kadus ära igasugune taju, kus olen :)
Väga tsill nädalavahetus oli. Marge, kui Eestisse satud, anna kindlasti teada, saan aru, et kui Eestis käite, siis ainult Tallinn või Voose, kui sobib võime koos kuskile mujale minna, Pärnu, Tartu, küll midagi orgunnida annab.
Tegin paar klõpsu ka.
Maandusin Taanis, et ma ei saanud jällegi aru, see lendamine hakkab mulle üha enam muutuma selliseks tukkumiste mölluks.
Ostsin metroo pileti ja kohal ma olingi. Marge tuli vastu, ta oli veits lömmis eelmisest õhtust.
Aga mis ma oskan öelda, Marge on ikka vana hea Marge, tema huumorimeel on suht sama ja ta ise pole ka väga palju muutunud. Jalutasime tema juurde, ma jätsin oma koti tema poole, siis võtsime rattad ja alustasime Kopenhageni tuuri. Väga mõnus on ikka rattaga linnale ringi peale teha, näeb hulka rohkem ja jõuab igale poole. Lisaks pole sa õhtuks niiii väsinud, kui jalutamistrippe tehes.
Esimene sihtpunkt oli siis Christiania ehk siis Kopenhageni hipide linn, kus linnamäärused ja reeglid otseselt ei kehti. Sisuliselt tasuta elamine, elekter, vesi. Lisaks on seal lubatud müüa kanepit, kohati tekkis tunne, et Hollandisse sattunud, sest kanepihõngu oli tunda mõne nurga peal. Pilte seal teha ei tohi. Inimesed olid tsillid, samas Marge näitas, et tegelt seal on mingid jorsid, kes pole päris kohalikud, aga ajavad kahtlast bisjonksi seal. Ühesõnaga selline linn linnas, ilm oli kehva, jalutasime sealt läbi ja võtsime suuna kesklinna poole.
Kolasime nats ringi, käisime kuningapere residentsi juures, lisaks kolasime niisama ringi. Oli lõuna, otsisime söögikoha, otsustasime itaalia resto kasuks. Ma ütleks, et Kopenhaagen on kallim, kui näiteks Holland. Aga see on puhtalt isiklik arvamus. Võin ka eksida.
Sõime kõhud täis, ajasime juttu elust, vanadest klassikaaslastest ja niisama. Siis Marge otsustas veel üht koma teist mulle näidata, teele jäi Carlsbergi õllemuuseum. Tegime sellele kiire tiiru peale ja nautisime kahte tasuta õlut.
Õhtu hakkas kätte jõudma, tegime väikse kebabi linna peal ja siis kolasime mõnes baaris ja kohvikus. Hiljem Marge näitas, kus on Kopenhaageni coolid kohad. Ma ütleks, et mulle see piirkond meeldis. Ühte kohta crashisime sisse ka. Mingi live band mängis ja õlu oli suhteliselt soodne. Aga kuna meil mõlemal oli pikast päevast vässu peal, siis tegime ühe pubhopi veel ja läksime Marge juurde.
Järgmisel päeval käisime Kopenhaageni ühes rannas. Sõitsime niisama natuke ringi sellel saarel, kus Marge elab. Kohalikud kutsuvad seda Sitasaareks. Tegelikult oli kena saar ja mõned kohad kus kolasime olid päris kenad. Aga me vist kolasime mujal ka ringi, ma niipalju kimasin, et mul kadus ära igasugune taju, kus olen :)
Väga tsill nädalavahetus oli. Marge, kui Eestisse satud, anna kindlasti teada, saan aru, et kui Eestis käite, siis ainult Tallinn või Voose, kui sobib võime koos kuskile mujale minna, Pärnu, Tartu, küll midagi orgunnida annab.
Tegin paar klõpsu ka.
Põhikanal Kopenhaagenis
Riigikogu hoone
Carlsbergi muuseumis mingid hobesed kappasid ringi...
Saturday, September 29, 2012
Camberly, London, St. Albans ja suvepäev
Yesh, käisin Suurbritannias. Külastasin õde. Lend oli lühike, kuigi alguses nad viivitasid millegipärast natuke. Kohale jõudes ostsin rongipileti et sõita õele lähemale, ta lubas takso vastu saata. See tehtud, siis tundsin, et nälg näpistab koledal kombel, ostsin "väikse" piruka, sest selle lõpetades oli kõht parasjagu täis. Mis oli tegelikult hea. Rongisõit kestis tunnike. Mul istus mingi vahe vastas üks tüüp, kes tegi e-sigaretti, võttis kotist vahepeal peale viskit, vist oli viski. Lisaks oli tal telefonist tulemas mingi muusika vist ja lisaks vaatas ta iPadist ka veel midagi, väga multivend igal juhul. Kohale jõudsin, asusin otsima taksot, aga ainuke, mis ma eest leidsin oli üks tõmmu vend, ma ei teagi, kust ta pärit oli, aga igal juhul ta teadis, kus on Eesti või vähemalt, mida Eesti endast kujutab. Õe juurde jõudsin hilja, istusime siis niisama, Bobbi oli magama läinud juba. Ajasime juttu niisama ja vahtisime telkut, mis meil ikka paremat teha. Mingi aeg läksime magama ära lihtsalt.
Hommikul ma miskipärast tõusin eluvara üles. Vaatasin oma käekella ja see näitas enne 7t, magasin edasi, tõusin siis kuskil pool 8 üles, ärge küsige miks, ma lihtsalt tõusen vahel väga vara... Siis lõpuks avastasin suures toas, et kell on tegelikult hoopis pool 7, krdi ajavahe ma ütlen. Noh, vahet pole, tapsin kanaleid ja ootasin, kui Siki ja Bobbi ka üles saavad.
Lõpuks, mingi 8 paiku oli kuulda helisid nende toast. Läksin vaatama ja näe olidki üleval.
Tegime siis hommikusöögi, mõtlesime, et mida Londonis teha ja liikusime rongi peale. Tegime ümberistumisega, kus meiega liitus ka Mo ja sõitsime siis otse waterloo peatusse.
Rongist väljas, siis mõtlesime, mis edasi teha, et kuhu minna jne... Mõtlesime, et läheks London Eye peale, aga kuna sinna on pikk järjekord ja maksab ka omajagu, lisaks Mo poleks meiega liitunud, siis ma arvasin, et pole vaja. Läksime siis hoopis pigem Londoni Aquariumi, mis oli sealsamas kõrval. Väga lahe oli Aquariumis oli väga suured haid, raid, karbid, piraajad, helkivad millimallikad ja mida kõike veel. Väga lahe oli, isegi Bobbil oli lahe, sai igasugu erinevaid elukaid näha, pingviinid olid ka lahedad. Lõpupoole kiskus meil kõigil kõht vaakumisse ja otsustasime, et läheme välja ja otsime mingi söögikoha. Liikudes söögikoha poole Bobbi jäi magama. Sõime kolmekesi kõhud täis ja kuna Bobbi ka hakkas kärus lõpuks liigutama, siis otsustasime talle ka tellida lasteeine.
Otsustasime, et teeme lihtsalt ühe jalutuskäigu tagasi rongijaama, aga väikse ringiga. Väga tsill jalutuskäik oli. Vahepeal suutsin nad ära kaotada ja siis jälle leida. Lisaks pargis nägime väga palju meeletult julgeid oravaid.
Lõpuks jõudsime rongijaama. Tuli aeg Sikiga jälle headaega öelda, ma ei tea, millal teda ja poissi jälle näen. Loodan, et nad saavad külla tulla mulle oktoobri lõpus.
Edasi, kuna mul lend läks alles pühapäeval, siis liikusin edasi Raiko poole, kes lubas mu enda juurde võtta ja hommikul lennukasse viia. Raiko elab St. Albansis. Võtsin rongi sinna. Rong võttis aega umbes 25minutit, mis oli väga kiire. Ootasin teda väljas ja jälgisin inimesi. Ütleme nii, et pakse ja koledaid naisi on UKs päris palju ja külma ilmaga käivad kõik naised väljas nagu oleks endiselt suvi. Hiljem kui ühes pubis istusime, siis me istusime ka natuke väljas ja mul hakkas jahe, mul oli jakk seljas ja pikad püksid. Ühesõnaga, istuda oli jahe, kui liikusid oli ok. Tegime kolmepubilise pubhoppingu ja läksime koju magama, sest vaja oli väga vara tõusta. Ajasime endid siis kell 5 üles, et pool 6 liikuma hakata. 10minutit enne 7t jõudsin lennukasse.
Lennukis tegin väikse uinaku ka. Lisaks olin otsustanud, et kui leian soodsad piletid, siis lähen Raikole veel külla ja teeme väikse pubhoppingu veel.
Kimasin kiirelt koju, sest pühapäeval pidi toimuma meil asutuse üritus. Mina nimetaks seda n.ö. suvepäevaks, sest siin sellist suvepäevade või talvepäevade traditsiooni nagu Eestis on, ei ole.
Tegevjuht võttis mu peale, lisaks oli tal ka üks tüüp Taanist peal, keegi sõber. Liikusime kohta, kus meie üritus pidi toimuma.
Meie firmast oli inimesi päris palju, kuna oli ka kaaslane lubatud võtta, siis oli rahvast oma 70-80 inimest vist ikka kohal. Jagati meid nelja suurde gruppi. Iga grupp hakkas sisuliselt erinevaid asju tegema. Meie grupi esimene üritus oli tuktukidega sõitmine. Väga lahe aparaat. Meie eesmärk oli lihtsalt läbida võimalikult ruttu 5 rattapunkti ja teha pilte neis kohtades ja lahendada mõned ülesanded. Minu alaks jäi tuktuki juhtimine, pill oli aus. Allmäge 70km/h, tasasel maal pigistas 65km/h välja ikka. Ühesõnaga, mulle meeldis tegelikult, kuigi kohati oli mul jahe kui sõitsin.
Edasi jagati meid jälle pooleks, ma algul kahtlesin, et kas ma kuulsin ikka oma nime või mitte, aga siiski ma olin mõeldud aktiivsemate inimeste sekka. Esimese asja magasin maha, aga edasi sai osa võetud. Lahedad üritused need tiimiüritused.
Esimesena siis takistusrada, kus pandi 6kesi jalga püksid, mis olid koos omavahel, natuke vaja neis liikuda, siis matt, mida üks tõmbab ja teised peavad hüppama, et edasi liiguks, siis n.ö. lint, mille sees olid ise.
Siis oli mingi 5 minutit aega, et teha ümber koonuse 10 ringi ja siis tagasi, vist ei saanud hakkama ja viimane liige kes tegi pani võssa ja kukkus selili lõi pea ka ära, aga õnneks mitte kõvasti.
Seejärel surfisimulaator, naljakas asi, ma sain mingi üle 30 sekundi vist kirja...
Seejärel oli lahe asi, live lauajalgpall. Igaüks ise hüppas pulga peale ja siis me seal nii mängisime. Väga lahe oli, liiva lendas kõvasti.
Pärast oli autasustamine ja söömine. Koju jõudsin peale 8t õhtul. Vässu.
Öösel ärkasin üles, tundsin ennast kehvasti ja kuumalt. Palavik 38,6, tööle minek välistatud.
Järgmised kaks päeva siis oli palavik vahemikus 38-40. Väga vastik oli olla. Lisaks, kui mul poleks olnud apteeki üle tänava, siis ma ei tea, mida või kuhu ma oleks pidanud minema tabletti otsima. Kolmapäeval oli juba kõvasti parem ja neljapäeval ma läksin juba tööle. Ilmselt tuktuki sõit tõmbas ikka korralikult läbi.
Tööl on tegelikult väga huvitav ja töö mõttes on natuke kahju seda asja siin pooleli jätta, aga mul on veel aega 3 kuud, küll jõuab veel kõvasti tegutseda selle nimel.
Pilte ka:
Hommikul ma miskipärast tõusin eluvara üles. Vaatasin oma käekella ja see näitas enne 7t, magasin edasi, tõusin siis kuskil pool 8 üles, ärge küsige miks, ma lihtsalt tõusen vahel väga vara... Siis lõpuks avastasin suures toas, et kell on tegelikult hoopis pool 7, krdi ajavahe ma ütlen. Noh, vahet pole, tapsin kanaleid ja ootasin, kui Siki ja Bobbi ka üles saavad.
Lõpuks, mingi 8 paiku oli kuulda helisid nende toast. Läksin vaatama ja näe olidki üleval.
Tegime siis hommikusöögi, mõtlesime, et mida Londonis teha ja liikusime rongi peale. Tegime ümberistumisega, kus meiega liitus ka Mo ja sõitsime siis otse waterloo peatusse.
Rongist väljas, siis mõtlesime, mis edasi teha, et kuhu minna jne... Mõtlesime, et läheks London Eye peale, aga kuna sinna on pikk järjekord ja maksab ka omajagu, lisaks Mo poleks meiega liitunud, siis ma arvasin, et pole vaja. Läksime siis hoopis pigem Londoni Aquariumi, mis oli sealsamas kõrval. Väga lahe oli Aquariumis oli väga suured haid, raid, karbid, piraajad, helkivad millimallikad ja mida kõike veel. Väga lahe oli, isegi Bobbil oli lahe, sai igasugu erinevaid elukaid näha, pingviinid olid ka lahedad. Lõpupoole kiskus meil kõigil kõht vaakumisse ja otsustasime, et läheme välja ja otsime mingi söögikoha. Liikudes söögikoha poole Bobbi jäi magama. Sõime kolmekesi kõhud täis ja kuna Bobbi ka hakkas kärus lõpuks liigutama, siis otsustasime talle ka tellida lasteeine.
Otsustasime, et teeme lihtsalt ühe jalutuskäigu tagasi rongijaama, aga väikse ringiga. Väga tsill jalutuskäik oli. Vahepeal suutsin nad ära kaotada ja siis jälle leida. Lisaks pargis nägime väga palju meeletult julgeid oravaid.
Lõpuks jõudsime rongijaama. Tuli aeg Sikiga jälle headaega öelda, ma ei tea, millal teda ja poissi jälle näen. Loodan, et nad saavad külla tulla mulle oktoobri lõpus.
Edasi, kuna mul lend läks alles pühapäeval, siis liikusin edasi Raiko poole, kes lubas mu enda juurde võtta ja hommikul lennukasse viia. Raiko elab St. Albansis. Võtsin rongi sinna. Rong võttis aega umbes 25minutit, mis oli väga kiire. Ootasin teda väljas ja jälgisin inimesi. Ütleme nii, et pakse ja koledaid naisi on UKs päris palju ja külma ilmaga käivad kõik naised väljas nagu oleks endiselt suvi. Hiljem kui ühes pubis istusime, siis me istusime ka natuke väljas ja mul hakkas jahe, mul oli jakk seljas ja pikad püksid. Ühesõnaga, istuda oli jahe, kui liikusid oli ok. Tegime kolmepubilise pubhoppingu ja läksime koju magama, sest vaja oli väga vara tõusta. Ajasime endid siis kell 5 üles, et pool 6 liikuma hakata. 10minutit enne 7t jõudsin lennukasse.
Lennukis tegin väikse uinaku ka. Lisaks olin otsustanud, et kui leian soodsad piletid, siis lähen Raikole veel külla ja teeme väikse pubhoppingu veel.
Kimasin kiirelt koju, sest pühapäeval pidi toimuma meil asutuse üritus. Mina nimetaks seda n.ö. suvepäevaks, sest siin sellist suvepäevade või talvepäevade traditsiooni nagu Eestis on, ei ole.
Tegevjuht võttis mu peale, lisaks oli tal ka üks tüüp Taanist peal, keegi sõber. Liikusime kohta, kus meie üritus pidi toimuma.
Meie firmast oli inimesi päris palju, kuna oli ka kaaslane lubatud võtta, siis oli rahvast oma 70-80 inimest vist ikka kohal. Jagati meid nelja suurde gruppi. Iga grupp hakkas sisuliselt erinevaid asju tegema. Meie grupi esimene üritus oli tuktukidega sõitmine. Väga lahe aparaat. Meie eesmärk oli lihtsalt läbida võimalikult ruttu 5 rattapunkti ja teha pilte neis kohtades ja lahendada mõned ülesanded. Minu alaks jäi tuktuki juhtimine, pill oli aus. Allmäge 70km/h, tasasel maal pigistas 65km/h välja ikka. Ühesõnaga, mulle meeldis tegelikult, kuigi kohati oli mul jahe kui sõitsin.
Edasi jagati meid jälle pooleks, ma algul kahtlesin, et kas ma kuulsin ikka oma nime või mitte, aga siiski ma olin mõeldud aktiivsemate inimeste sekka. Esimese asja magasin maha, aga edasi sai osa võetud. Lahedad üritused need tiimiüritused.
Esimesena siis takistusrada, kus pandi 6kesi jalga püksid, mis olid koos omavahel, natuke vaja neis liikuda, siis matt, mida üks tõmbab ja teised peavad hüppama, et edasi liiguks, siis n.ö. lint, mille sees olid ise.
Siis oli mingi 5 minutit aega, et teha ümber koonuse 10 ringi ja siis tagasi, vist ei saanud hakkama ja viimane liige kes tegi pani võssa ja kukkus selili lõi pea ka ära, aga õnneks mitte kõvasti.
Seejärel surfisimulaator, naljakas asi, ma sain mingi üle 30 sekundi vist kirja...
Seejärel oli lahe asi, live lauajalgpall. Igaüks ise hüppas pulga peale ja siis me seal nii mängisime. Väga lahe oli, liiva lendas kõvasti.
Pärast oli autasustamine ja söömine. Koju jõudsin peale 8t õhtul. Vässu.
Öösel ärkasin üles, tundsin ennast kehvasti ja kuumalt. Palavik 38,6, tööle minek välistatud.
Järgmised kaks päeva siis oli palavik vahemikus 38-40. Väga vastik oli olla. Lisaks, kui mul poleks olnud apteeki üle tänava, siis ma ei tea, mida või kuhu ma oleks pidanud minema tabletti otsima. Kolmapäeval oli juba kõvasti parem ja neljapäeval ma läksin juba tööle. Ilmselt tuktuki sõit tõmbas ikka korralikult läbi.
Tööl on tegelikult väga huvitav ja töö mõttes on natuke kahju seda asja siin pooleli jätta, aga mul on veel aega 3 kuud, küll jõuab veel kõvasti tegutseda selle nimel.
Pilte ka:
Bobbi minu seljakotiga :)
Vähiline
Kalapoeg Nemo
Pingviin
Julge orav pargis, neid on vist igas Londoni pargis
Siki ja Bobbi
Tuktukid
Minu pill
Brugge ja Gent
Hei, ma tean, et pole ammu kirjutanud. Lihtsalt laiskus, andke andeks...
Otsustasime ühel kenal septembrikuu nädalavahetusel Kristiga, et läheme Belgiasse Bruggesse, pidi olema kena linn. Mõeldud tehtud. Laupäeva hommikul ärkasin varakult üles, helistasin poolel teel Kristile, et ajagu ennast üles, ma olen poolel teel. Eindhovenist korjasin ta lõpuks peale. Suund Brugge peale, sõitu kuskil 1,5tundi.
Ilm oli mega. Linn oli väga kena. Ma ütleks, et Bruggesse tasub minna kallimaga, kui tahad kohvikutes kudrutada või niisama kenas linnas jalutada. Et kena linn, kindlasti soovitan läbi astuda, kui Belgiasse satute. Kolasime seal natuke ringi, tegime kena lõuna ühes hiinakas. Päris hea oli. Ostsime Belgia šokolaadi ja jalutasime veel lisaks. Tegime ka pilte.
Edasi otsustasime, et käime siis ikkagi ka Gentist läbi, pidi ka kena linn olema. Kohapeal sain teada, et Kristi oli seal juba viibinud. Mina tean tegelikult Genti kunagi sellest ajast, kui Tallinnas oli mingi kossuvõistlus, kus oli ka meeskond Gentist. Minu jaoks selline esimene rahvusvaheline võistlus, mida jälgida omal ajal.
Aga ok, panen pilte siis siia parem:
Otsustasime ühel kenal septembrikuu nädalavahetusel Kristiga, et läheme Belgiasse Bruggesse, pidi olema kena linn. Mõeldud tehtud. Laupäeva hommikul ärkasin varakult üles, helistasin poolel teel Kristile, et ajagu ennast üles, ma olen poolel teel. Eindhovenist korjasin ta lõpuks peale. Suund Brugge peale, sõitu kuskil 1,5tundi.
Ilm oli mega. Linn oli väga kena. Ma ütleks, et Bruggesse tasub minna kallimaga, kui tahad kohvikutes kudrutada või niisama kenas linnas jalutada. Et kena linn, kindlasti soovitan läbi astuda, kui Belgiasse satute. Kolasime seal natuke ringi, tegime kena lõuna ühes hiinakas. Päris hea oli. Ostsime Belgia šokolaadi ja jalutasime veel lisaks. Tegime ka pilte.
Edasi otsustasime, et käime siis ikkagi ka Gentist läbi, pidi ka kena linn olema. Kohapeal sain teada, et Kristi oli seal juba viibinud. Mina tean tegelikult Genti kunagi sellest ajast, kui Tallinnas oli mingi kossuvõistlus, kus oli ka meeskond Gentist. Minu jaoks selline esimene rahvusvaheline võistlus, mida jälgida omal ajal.
Aga ok, panen pilte siis siia parem:
See oli esimene vaade, kui autost välja hüppasime Brugges :)
Brugge torn
Brugge majad
Brugge
Brugge
Brugge
Kristi Brugges
Brugge keskväljak
Brugge
Brugge
Brugge
Gent
Gent
Loss/kindlus Gentis
See pilt on tehtud päev pärast Brugget mu enda rõdult.
Väga mõnus ilm septembri keskel.
Subscribe to:
Comments (Atom)